Allpool, piltide ja minu memuaaride all, leiad sa minu tehtud tõlget kõikidest nende laulude sõnadest, mis ei jäta kindlasti su hinge ükskõikseks. Anna andeks minu mitte kõige paremat eesti keele stilistikat!
en francais на русском
Vaata ka Pol Serge'i sait!
Oma muusikablogi, mis on sinu ees, loonise ideed võlgnen ma Pol Serge'ile. Ausalt öeldes, ma varastasin seda plaati, mida sa kuulad parasjagu, Prantsusmaa Generaalkonsulaadist tolleaegses Leningradis. Ma käisin seal neljapäeviti prantsudse kultuuri vastuvõttudel. Mul ei ole häbi tunnistada seda nüüd, 30 aasta möödudes. Need laulud elavad minu hinges koos minuga, ma tean neid kõiki peast. Seda plaati tegin ma kuulatavaks internetis juba mitu aastat tagasi, ja igaüks, kes leiab seda, võib nautida selle kuulamist. Plaat on, kahjuks, kulunud, ja võib-olla, on kulunud ka see fail, kuna kuulan ma seda väga sageli, ja oma peas kah...
Oli see, kui ma ei eksi, aastal 1983. Raudkardina ajastul oli see saatuse kingituseks, et ma võisin kord nädalas ületada tingimisi Liidu piiri ja sattuda lühikeseks ajaks Prantsusmaa territooriumile, olgugi et keset Piterit. See oli nagu emigratsioon miniatüüris. Kes pole elanud tol ajal Venemaal/NSVL's, kes pole unistanud ärasõidust ükskõik kuhu, kas või Madagaskarile, ainult et Liidust välja, - vaevalt, et see saab aru, mida tähendas see tol ajal.
Ma kuulen endamisi neid laule juba rohkem kui poole oma elu jooksul. Kuula neid sina ka. See teema, mis täidab sisuga kõiki tekste: oma kodu väsimatu ja lakkamatu otsing ilma väiksema lootuseta leida seda. Ja Pol Serge'i omapärane ja imeilus prantsuse keel, mida hääldada samamoodi ei oska keegi.
Minu "debüüt" internetis algas blogist, mis sisaldab üheainsat lehekülge, ja millel on ainult see plaat minu tõlgitud tekstiga kahele keelele, mida ma valdan. See blogi asub siiamaani aadressil http://pol-serge.blogspot.com/ , ja ma ei kavatse likvideerida või muuta seda, kuigi see on suhteliselt kohmakas.
2008 aasta juulist ja tänapäevani, blogi külastas 579 inimest. Selle külastamise statistika on huvitav ja ootamatu, ja ma toon seda siia.
 |
| Pol Serge'i Varssavi külastused alates 2008 aasta juulist, kus ma avasin juurdepääsu valmis leheküljele. Külastuste arv on igakuine. |
 |
| Varssavi külastajate geograagia. Mida rohelisem on maa, seda rohkem külastusi. |
Ja veel täpsemat statistikat, mida pakub Google, mille platvormil asub blogi. Ootamatus on selles, et kõige rohkem külastusi on Ameerika Ühendriikidest, kuigi blogis puudub inglise tekst, mille alusel võiks leida seda juhusliku otsisõna abiga. Teine koht on Venemaal, kuigi artist ei ole venelane. Eesti külastused on arvatavasti pärit suurejaolt mu tuttavatelt. Prantsusmaalt on aga vähem külastusi, kui Jaapanistki. Arusaamatu.
Ma tänan uuesti Pol Serge'i nende laulude eest, mida ta laulis igavik tagasi (mulle?).
Saint Malo mees' lauluteksti all leiad sa videot sellesama lauluga, mida laulis Pol Serge päris hiljuti.
a1 Varssav.
See oli Varsavis öösel, ma olen võib-olla liiga joonud.
Ma ei tea enam, kas toimus kõik see tõesti minuga.
Siin puhub selline tuul, et värisevad kivikujdki.
Justnagu meeletus ise jalutaks tänavatel
Varssavis
Justäkki kivikujud, oma marmorist postamentidel,
Hakkavad mängima mulle laipade balletti.
Itk lõhkus mind, ma olen raevus, ja mul on häbi,
Kuid mul pole mõtet rääkida teile,
Et Varssavis…
Ma võtsin Evat kättpidi, ma ütlesin, lähme mujale,
Ma ei saa enam sammugi teha, mul on külm südames.
Lähme jooma või tantsima, vii mind ära, palun sind,
Mul on nii palju vendi maa all, siin, Varssavis.
Ja siis me läksime ühesse noorte kohvikusse.
Öö ja tulevik sosistasid seal omavahel.
Ma ütlesin, Need noored inimesed, kui nad ei unusta ajalugu,
Saavad kindlasti tugevamaks, kui barjäärid
Varssavis
Siis tõusis hommik, udu ja alkoholi kohale.
Väikesed lapsed sammusid kooli.
Me olime nii kadunud selles sügiseses hommikus,
Et ma palvetasin, Jumal, tehke, et enem ei keegi, ei kunagi
Varssavis...
a2 Artisti elu
Me lubasime üksteisele kiskuda Kuud lahti
Et pakkuda möödakäiatele selle säravat tolmu,
Unistuse säraterasid ja tervet Saturni kulda,
Et meist saab Rimbaud või Charlot, või Prevert.
Ja ma järgnesin sulle, ja mäng oli tehtud.
Nii viskutakse vahest tundmatute käte vahele.
Pärast nii paljusid hommikuid meie sassiaetud voodis
Ma küsin veel endalt, mis tõi mind siia.
Kui palju kordi olen ma ütelnud endale,
Nähes, et me oleme mõlemad nii kurvad,
Üks meist on liigne siin,
Artisti elu, see on kas sina või mina.
Minu lõustaga, kas oleksin ma võinud olla truu?
Sa tahtsid teha meist poeemide kogumikku.
Et ma oleksin su poogen, sina- minu cello,
Millega ma mängiksin lõpmatuid Ma armastan sind.
Sa ütlesid, et me saaksime tagastada lapsepõlve
Neile, kes müüsid seda tühiste palkade eest.
Sa tahtsid, et ma räägiksin kannatustest
Hetkel, kus ma jäin sõnatu, vaadates merd.
Kui palju kordi olen ma sulle ütelnud,
Päris keset rada,
Aitab mängust, nagemiseni ja aitäh,
Jätka üksi artisti elu.
Et olla tugev, peab hulgama koos huntidega.
Mul on kerge seda öelda, aga ma ei oska;
Kohe kui ma kuulen nende karjeid, ma otsin sind igal pool,
Kuna mängida sinuga on kõik, mida ma oskan teha.
Kui viimaks sa oled siin, keset tsirkust,
Lõust jahuga koos, üleni kuldtolmus,
Ma annaksin sinu eest kõiki Ameerikaid,
Kui neid oli kunagi, kui neid on siiamaani.
Kui palju kordi ütlesime me üksteisele,
Peab aga edasi eksisteerima;
Kuna maailm on komööödia,
Seda veelgi parem on artisti elu!
a3 Piraadid
Piraadid, kes olid teda näinud, ei tahtnud meile ütelda,
Et ta möirgas nii tugevalt ja peitis end nii kaugel,
Ет nad otsisid teda joobes laevadel,
Said teda kätte, pimestasid ja armastasid ni kõvasti.
Et just tema pärast nad avastasid saari,
Et seal lõhki rebida oma veinipaunu ja oma veini laiali loksutada;
Maa sai sellest purjuks, ja metsloomad hulluks
Ja nad tulid nende sülle, võtnud ennast koerteks.
Piraadid, naasenud, ei tahtnud meile ütelda
Et nad silitasid tema kõhtu ja tema juukseid,
Et neil olid tatoveeritud jubedad sõnad,
Armastus, meri, surm, kuid ei peremeest ega jumalat.
Siis nad asusid uuesti teele, Ameerika ettekäänel
Jõudmata kaineks saada, sammusid nad sadama poole,
Visates möödaminnes näljastele poistele
Ideesid kaunisusest ja kuldmünte.
Piraadid said vanaks rahulikes agulais,
Ilma enam kunagi mere poole vaatamata;
Teised kaotasid mõistust, avastades saartel
Uusi teoreeme sellele pahurpidisele maailmale.
Siis oli ajalugu, siis oli veel hullemat
Ja tapatöid, ja pieteedi hooge
Kuid piraadid pole kunagi tahthud meile öelda,
Et kõike seda oli litsi pärast, kelle nimeks on vabadus.
a4 Rebane ja Rebase Mutt
Rebane ja Rebade Mutt
On liiga vanad, et teha retki.
Nii et õhtuti nad ajavad juttu
Kamina juures
“Mulle tekitab palju muret”
Ütles Rebase Mutt, rahutu,
“Lapsed on nii kaugel siit,
Ja nii palju lõkse varitseb neid.”
“Mine”, ütles Mutt talle justäkki,
“Sest, näed sa, ma saan vanaks,
Mine vaata, kas on kõik neil korras,
Ma kaotasin oma und selle pärast.”
Rebane võttis oma kepi ja oma kaabu
Ja asus teele hommikul vara.
Ööbik oja juures
Laulis just armastusе laulu.
Ta sammus, nagu eksinud,
Oma nooruspõlve jäljel.
See, kes pole seda ise teinud,
Ei või teada, kui valus on
Sammuda vastupidi
Juba läbimindud teed,
Kui sa tead, et käes on talv,
Kui sa otsid oma lapsi.
Küsiteldes kimääre,
Kohtas ta, nagu ennustusmärki,
Vana merelindu,
Kes ütles talle omas keeles,
“Sinu kavaluse ja minu tiibade nimel,
Ma ei saa sinu retkest aru,
Sina, kes läbisid nii palju teid
Ja röövisid nii palju juustu”
Rebane tervitas teda
Kaabuga laia lehvitusega,
Ja siis läks tagasi enda juurde,
Sõnagi lisamata.
Emmates oma Mutti,
Ütles ta, “Kallis, kõik läheb hästi,
Lapsed, isegi kui sina kardad,
Peavad minema oma teed.”
Ta istus kamina ette,
Leekidele vastu; ta silmad hõõgusid.
Minge teadke, mida ta mõtiskles,
Pigistades piipu hammaste vahel.
Nii lõpeb lugu,
Mis andis mulle mõelda,
Et see on jube, vana rebane,
Kes vaatab hõõguvaid leeke.
a5 Saint malo' mees
Üks sadam, mis sarnanes maailma kõikide sadamatega
Oma väikese kõrtsiga, ja selle blondiini ettekandjaga,
Papagoi pulga otsas, tüdrukud, madrused,
Kõik joovad Saint Malo’ poisi tervise eest.
Pois on õnne tipul, ta leiab seda fantastikaks,
Ahv istub muusikakasti peal.
Punapäine tüdruk laulab eemal peent mélo’d
Kaunist armastusloost, kus tema viskub vette.
Elagu elu, elagu armastus,
Aeg armastada on nii üürike.
On külm, ja väljas puhub kuratlik tuul,
Kuna justäkki astub sisse üks surepärane tüüp.
Molu justnagu jüngril, nagu kaks tilka vett,
Ja otse- otsekohe kõik muutus bistroos.
Justnagu ingel lendas mööda, tekkis vaikus.
Jünger suundub kõikudes leti poole,
Keegi saalis ei pööra tema juurest pilku.
Papagoi kasutab võimalust karjuda “Kurat võtku”
Elagu elu, elagu armastus,
Aeg armastada on nii üürike.
Tüüp, kes oli liiga palju joonud, kelle ajud olid sassis,
Äkki karjus: “Inimene on pärit ahvist!”,
Mis tekitas kohe ägedat segadust
Oma Eest ja Vastu ja lippude viskamisega.
Kas me oleme ahvist pärit, või pole üldse pärit,
Alati leidub keegi, kes on valmis selle eest näkku lüüa.
Kui sageli süütud sõnad
Lehvivad veriste lahingute lippudel.
Elagu elu…
Siis nad kõik rahunesid, ei võitjad, ega kaotajad.
Ahv näitas rahulikult kõigile oma preset.
Vaherahu ja filosoofia eest
Telliti juua poistele ja tüdrukutele.
Ja kõik hakkas edasi pihta, nagu polekski midagi juhtunud,
Punapea tüdruk hakkas veelgi ilusamini laulma:
“Minge tantsige, poisid, see on palju kui lõbusam,
Joome Saint Malo’ poisi tervise eest!
b1 Huu Huu, Tuul
Oma valge habeme ja prohveti juustega,
Tulles ei kuskilt, ta möödus meie juurest läbi
Tunnil, kus meeletus käib koputamas akendele,
Tunnil, kus lapsed kardavad vahest hunte.
Huu, huu, tuul...
Teate, tuul... Ta võtab mõistust ära.
Ära kuula teda, räägiti mulle kunagi,
Ära usu, pois, tema lauulude sõnu.
Ta varastab saladusi koolitüdrukute südametest
Ja paneb hulle unistusi poiste südametesse.
Huu, huu, tuul...
Nagu te aimategi, ma lasin ennast ära viia.
Ühel õhtul, kus ta naases teiselt poolt maad,
Ta ütles mulle, Tule, väikemees, ma ronisin ootamata
Tema laiadele õlgadele, ja ma ületasin merd.
Huu, huu, tuul...
Nii palju kordi nägin ma, kuidas ta valetab teiste uste vahel,
Ja kuidas lähevad näod tema kallistustest kortsu.
Kuid ma pole kunagi teada saanud, kuhu viib ta
Armastust, sõpru ja lapsepõlve unistusi.
Huu, huu, tuul...
See oli mu lapsepõlv ja mmu kuldne iga,
Ma ei tea siiamaani, kas ma olen sealt tagasi tulnud.
Maailm on selline, nagu ta on, mina aga unistan veel,
Ja sellepärast ongi mul kuu pealt kukkunu ilme.
b2 Kui ma saan suureks
Kui ma saan suureks, ma saan korsaariks,
Aga ütle sina, Lulu, mida sina hakkad tegema?
Mina lähen laevale vaale püüdma,
Võib-olla, ükskord ehk kohtume.
Lai, lai, kui ma saan suureks
Mina, ütles Jojo, ma lähen Texasesse.
Ma saan hobuse, ma ei hakka mitte kui midagi kartma.
Pole vaja olla klassis esimene,
Et saada hiljem indiaanlaste suureks juhiks.
Küll oli hea meil kõigil koolipinkidel lobiseda,
Kuid kui palju poise, kui palju kapteneid
Oma väikestel laevadel pole kunagi käinud
Vera Cruz’ ja kaugete saarte poole.
Lulu täna, maaler Montparnassil,
Kannab suvel ja talvel madruse kiivrit.
Juhtub, et öö saabudes on ta nii väsinud,
Justnagu oleks ta jahtinud vana kasaloti.
Jojo, kas teate, ei saanudki hobust,
Tema oma Texas ei osunud kaugemal,
Kui subprefektuur, kus ta näeb palju vaeva,
Et mitte saada rohtusöövaks loomaks.
Mis puutub minust, ma kahtlesin ja tegin lollusi,
Ma matkasin, ja naersin, ja teesklesin naermist.
Vahest tahan ma väga teha oma kohvrites korda,
Kuid see pole sama kui võtta asja kätte.
Kuhi kaovad siiski unistused, mis segavad
Und mudilastel, kes unistavad oma tulevikust,
Ja mis tulemused rahuldavad neid,
Siis kui nad saavad vanaks, et mitte surra.
Ma arvan, et see on nagu need kukkuvad tähed,
Mida viskavad ookeanisse vihased jmalad,
Ja mida lapsed, madala vee ajal
Leiavad muutununa meretähtedeks.
Lai, lai, kui ma saan suureks
Lai, lai, aga kas saadakse suureks?
b3 Nostalgia
See on naine mustas riides
Hispaania voltide vahel,
Kitarri kõht
Pikkade kahvatute sõrmede all,
Armastusest läbiimbunud
Ajal kus varjud liiguvad
Nagu päeva lõpuks
Lese mälu.
Nostalgia.
See on ballaadidest Llorca,
Pime tänavalaulik
Grenade’ väravaaluse all
Ajal, kus ei jää enam
Tänaval kedagi, peale ühe purjus mehe,
Kes ei tea enam, mida öelda,
Siis mina olen vaba mõelda
Oma nostalgiast.
See on siis, kui üks kajakas
Räägib teile ühest lapsepõlvest,
Ookeani rand,
Ärasõitvad laevad...
See on haigus ära minna,
Mis asjatult otsib õigustust
Haiguses vananeda,
Kus maailm on nii tohutu suur.
Nostalgia.
See on siis, kui asutakse teele
Selleks et muuta maad,
Et näha neidsamu nägusid,
Neidsamu põnne ka
Kõnnitee äärel,
Palja persega,
Kuid nende silmis võimalus
Kõigest, mida võib ette kujutada.
Nostalgia
Sel õhtul on tore,
Nagu polekski lubatud,
Jälle näha fotot,
Mida aeg tegi kollaseks.
See olen mina, selle värava all.
Mul tulevad justäkki meelde
Sõnad, mis haisevad küüslaugu järgi
Ja mu lurjuslik noorusiga.
Nostalgia.
See on naise hääl, mis tuhmub,
Kui ta räägib eilsest,
Armastus, mis tõmbab purjeid
Kimääridega tiigile.
Uppus klaasi põhja
Vana arusaamatus,
See pahurpidi arve,
Kus see, kes võidab, on kaotanud.
Nostalgia. Nostalgia. Minu nostalgia.
b4 Minu vanaisa
Mu vanaisa ütles mu isale:
Jää meiega, kõik muutub.
Kuid mu vana tahtis muuta olukorda,
Ta läks välismaale.
Kuna naabri rohi on alati rohelisem,
On õige, et omal maal pole keegi prohvet.
Kuna omas peeglis on ennast halb näha,
Lähed mujale ennast näitama, olgugi üksainus kord.
Seda tegi mu isa, seda tegin mina ka.
On ju mu ilmest näha, et ma pole siit pärit.
Ja mu isa, tema ütles mulle sedasama:
Jää meiega, kõik muutub.
Aga nüüd, te näete ju probleemi,
Ma läksin välismaale.
Nii et ma asusin teele oma väikese kohvriga,
Pistnud sinna oma lapsepõlve kahe vana särgi vahele.
Üks puu, mis kasvas just mu maja ees,
Ma vaatasin seda viimast korda,
Ta justnagu ütles: Väikemees, kui sa lähed ära,
See jätab haava, mis kinni ei kasva.
Ma ütlen oma pojale, oma tütrele:
Ma ei tea, kas kõik muutub,
Muutub või ei muutu.
Nüüd ei ole enam maad,
Te olete juba välismaal.
Mul pole midagi paha öelda, aga välismaa täna,
Kes seda teab, kus see algab, kes teab, kus see sõpeb.
See on sama vägivald New Yorgist Sarcesses’ni,
Ja rääkides oma puust ma näen välja nagu leerilaps.
Kuidas ette kujutada ja kuidas öelda lastele,
Et me oleme, võib-olla, viimased Mohikanidest.
b5 Macao' makaagid
Macaos on makaake,
Kes raputavad kakao ube,
Millest sinsillad
Teevad Tsillis sokilaadi.
Peruus on papagoisid,
Kes panevad seda väikestesse pakikestesse,
Mida sebrad Zanzibaris
Ümbritsevad ilusate mustade lehvikutega.
See moodustab ideaalset konveierit,
Mida juhendavad pääsukesed,
Kes, tulles tagasi Seychelli saartelt,
Kuivatavad meie juures oma väikesi tiivakesi,
Kuna see on kurnav vaev
Olla kevade kaubitseja.
Selleks et ahvid oleksid sõnakuulekad,
Ja et töö oleks neile meelepärane,
Nende ahvitarid lähevad läbule,
Ja suslikud aitavad korjata
Kookose pähkleid ja kakao ube,
Millest lõokesed
Teevad krõbuskeid ja näkileibu
Vesirottidele, kes on nii kihvtid.
Igaüks võtab osa peost,
Albatross kirjutab luuletusi,
Ja ohakalinnud
Vilistavad DO’s ja väljastavad RE’s
Concerto’sid, sama ilusaid
Nagu Itaalia kuatuorid.
Prahas on pragmaatikuid,
Ameerikas on kibedaid inimesi,
Ja igal pool on vähehaaval
Keemia ja plastika fanaatikuid.
Kõik see pole nende probleem,
Ja pole osa nende süsteemist.
Te teate ju ideaalset konveierit,
Mida juhendavad pääsukeked.
Ja kui see kinni jab,
Me oleme valmis nagu rotid,
Kõrbes, kaoses,
Ilma sokolaadi ja kakaota,
Ja ilma Macao’ makaakideta.
Nii et - vaadake ülalpool.
b6 Väike Lusikas
Isalt pojale, läbi aegade
Nad andsid üle nagu maskoti,
Ühe päris väikese lusika,
Mis oli pärit nende vanaisalt.
See oli kõik, mida vaene mees
Sai päästa pogrommi ajal,
Kui ta , läbi mõõkade ja varemete,
Põgenes oma kodust.
Möödub aega ja sõidab galeere,
Ükskord me tuleme koju tagasi.
Ta võttis oma jalgu õlgadele
Ja ütles, Ma lähen tagasi enda juurde,
Kuid taevas oli varestest must
Ja ei ennustanud väga ilusat tulevikku.
Ära muretse, väike lusikas,
Me otsime läbi tervet maakera,
Läheb vahest palju aastaid,
Enne kui leiad oma kodu.
Möödub aeg…
Vanamees õppis tundma lootusetust,
Ameerikat ja Elevandiluu Rannikut,
Võttis naist ja tegi lapsi
Sellel elevante täis maal.
Siis ta poos ennast üles ühel talvisel õhtul
Ja jättis lusikat oma lastele,
Ja nemad ütlesid, nagu vannet,
Me otsime üles oma kodu.
Möödub aeg…
Pärijad, ärge selles kahelge,
Läksid omakorda teisi teid,
Said tundma laia maailma ja selle võlusid,
Kuid korrakski ei unustanud tollest lubadusest.
Peale ühe, kes, kaotanud lootust,
Võttis lusika küsimärgi alla
Ja ütles, vüib-olla, puhast tõtt:
Kes see üldse teab, kus on tema kodu?
Möödub aeg…
Teine, errumineku vanuses,
Võttis pähe ideed
Teha läbiotsimisrtke,
Kuid oma sihist päris lähedal,
Ta kukkus sõnagi ütlemata
Ja suri keset metsikut rohtu.
Surnud hooaeg lõi teda surnuks
Mitmes sammus tema kodust.
Möödub aeg…
Pärijatest kõige viimane
Näitas mulle lusikat.
Me läksime öisest rongist maha;
Ta oleks võinud olla minu elu naine.
Mina, kes ma elan kohvri otsas,
Ma tahtsin niiväga, et ta ütleks mulle:
On nii külm praeguse aja kohta,
Lähme koju, võtame pitsi…
Möödub aega, ja sõidab galeere,
Ükskord me tuleme tagasi
Koju.
-----------------------------------------
