PROFEETLIK SAATUS
Ekskekin, ei tea, kus
Vaatasin imede imet,
Külma vee peal, mustais räbalais,
Üle jõe, üle hetke,
Kõndis, nagu kuival, vanamees,
Kas on tema pale minevikus, või tulevikus.
Aga vahetee on külm,
Aga lumehelbed aina ringlevad,
Ma saatsin silmadega, kuulsin südame tuksumist.
Üksildane ja küürukas,
Ega minu satus ei sammunud?
Küll ma küsiksin, aga mokk sai äkki tuimaks.
Põllul, põllul, põllul,
Valgel, valgel põllul suits.
Juuksekarv oli pigimust,
Sai halliks.
Aga vanamees ikka kõndis, nagu unenägu,
Värskel lumel paljajalu,
Kas kaugele silmapiiri taha, või maa sügavusesse.
Ja kõrgus mustendas,
Ja lumehelbed, väsinud laulamisest,
Tema ihule maandusid, aga ei sulanud
Äkki, helisevas vaikuses,
Pöördus ta minu poole,
Ja kananahk voolas üle selja jäälainena.
Mind ta vaatas ja magas.
Vana, kes sa oled, karjusin.
Aga vanamees puhkes naerma, kadus silmist ära.
Põllul, põllul, põllul...
Ei usuks oma silmi.
Paneksin kõike pisarate arvele.
Vast kõik, mis juhtus seal, kummitus mulle.
Kuid peeglis, sõbrad,
Jälle kord nägin ma teda.
Ilmselt, too meie kohtumine oli siiski profeetlik.
Põllul, põllul...
Aucun commentaire:
Enregistrer un commentaire